Eks ole küll vormiliselt kerge - nagu meedia öelda armastab, et "Putin kordas oma vana juttu" - subjektiivset taju ikka objektiivseks teeselda, aga sisuliselt, minu enese sisemuseliselt, iseenese silme ees, mis - andekspaluval pilgul - sissepoole lihtsalt ei sulgu, pole pääsu tõdemusest, et senine harjumuslik taju, et iga asja jaoks tuleb oma aeg, on eskapistlik kujutelm.

Jah, ajad on kaugel sellest, et sisuliseks blogipidamiseks sobida. Ma ei ole selleks valmis. Ja ometi pole sellest enam pääsu. Hing karjub harjumuse järele mõned korrad nädalas kujundeid kiillauseisse kuhjata ning aeg näitas (ja näitas ja näitas, tõele au andes, kuni nägemisväljale mahtus veel vaid väga kitsas pimeda lootuse tunnelnägemiskanal), et vana harjumus - sellise soovi tärkamisel tsekata, kas ka ta realiseerimiseks valmis olen - ei toeta tollele uuele isegi korraks võimaluse andmist, juurdumisest rääkimata. Mul pole seda trikki endaga enam võimalik ausa - passiivse - näoga teha. Tean, et järgnev, ei sõltu sellest, kas olen valmis või mitte, vaid sellest mis valiku ma ise teen.

Kui oled harjunud passiivseks, siis selles pole kahjuks momenti, mis sind ühel hetkel maagiliselt käima tõmbab. Ma olen see, mis ma teen. Ma olen oma harjumused. Mõtteharjumused, tundeharjumused, käitumisharjumused. Suhteharjumused. Tajuharjumused. See, mida ma teen, loob mind. Kui ma loen ja kirjutan, siis kasvab kirjutamine, kirjandus, keel ja nende mõistmine mu sees. Kui uurin oma teadusteemasid, kasvab mu ekspertsus. Kui õpin prantsuse keelt, kasvab selle vundament minus. Kui rahutult otsin ja muretsen, kasvab minus rahutu otsimine ja muretsemine. Kui nürilt ootan, kasvab nüri ootus. Hea päev on täidetud tegevustega, mille kasvamist eneses soovin. Eesmärgistatud, järjekindlate, harjumuslike tegevustega. 

On tõsi, et kirjutanud olen ikka - päevikut, nagu teistelegi soovitan.