Täpselt pool sajandit tagasi, aastal 1971 hoiatas Austria teoloog ja filosoof Ivan Illich ühiskonnakriitilises teoses «Ühiskonna vabastamine koolist» («Deschooling Society»), et väärtuste institutsionaliseerimisel on laias laastus kolm soovimatut tagajärge: esiteks füüsilise keskkonna reostamine, teiseks sotsiaalne polariseerumine ühiskonna tasandil ja kolmandaks – kujundlikult – psühholoogiline impotentsus indiviidi tasandil. See on meie tänase institutsionaliseeritud unistustega tarbijaühiskonna olevik, millest on üha raskem kõrvale vaadata. Oleme institutsioonide lõksus, dresseeritud kogema maailma läbi nende dikteeritud prisma.

«Koolistatud meel»

Illich kasutab meie praeguse tunnetusliku vaikehäälestuse tähistamiseks väljendit «koolistatud meel» (i. k. schooled mind). Selle on loonud rida institutsionaliseeritud väärtuseid, mille omandamine on õigeks ühiskonnaliikmeks olemise eeldus. Koolistatud meel on järeleandlik ja käib mööda määratud rada, seda iseloomustab etteantud mõistete ja ideede korrektne kasutamine, eriarvamustest hoidumine, väline motivatsioonikese ja tunnetatud sisemise vastutuse puudumine.

Mitte ilmaasjata ei kasuta enamike suurte institutsioonide (nagu meditsiin, sõjavägi, tarbijaühiskond jne) suhtes kriitiline Illich oma põhinäitena just kooli. Kool on fundamentaalne institutsioon, mille vahetu õpisisu kõrval on ka alati vähem või rohkem «varjatud õppekava», kavandatud koolitamise kavandamata koolistav kõrvalnähe, näiteks väärtuste ja muu taolise ülekandmine. Osaliselt sõltub see loomulikult konkreetsete «eesliini» inimeste iseloomu- ja meelsusomadustest kõige laiemas mõttes. Ent ka näiteks meie riiklik õppekava § 2. (2) tähtsustab spetsiifiliselt «väärtusi, mis aitavad kaasa ühiskonna inimvara ning riigi majanduse arengule». Seega on riiklikult nõutud hariduse eesmärk teha inimesed muu hulgas tublideks majandussubjektideks, mistõttu kool kui institutsioon dresseerib meid tegutsema ja mõtlema esmajärjekorras teiste analoogsete suurte institutsioonide raamistikes, st mitte autonoomse subjektina vaid rollide kaudu, mille institutsioonid meile omistavad – koolis oleme õpilased, riigis majandussubjektidest kodanikud jne. Inimese isiklik vabadus ja maailmaga iseomase ning viljaka suhte loomine ning individuaalne elukogemus on haridussüsteemi normide raamistikus teisejärgulised. Kõik me oleme kogenud, et selleks pole aega ega kohta, ega väidetavalt ka raha. Selles väljendubki meie dressuuri tõhusus – need kastid, millest uute lahenduste leidmiseks välja tuleks vaadata, on ju suuremad kui kool.

Elukestev vabrikuülikond

Hiljuti kuulsime taskuhäälingust noorte õpetajate kommentaare meie pere abituriendi Natali kevadisele artiklile, kust jäi kõlama: "Väga toetan neid mõtteid… aga no kuidas ma teen seda hariduslikku rätsepaülikonda kui mul on 32 õpilast klassis!?".

Selliseid pealtnäha ühesed iseenesestmõistetavused nagu mitmekümnepealised klassid ja varahommikune algusaeg on tüüpilisteks näideteks koolistatud meele vaikehäälestusest . Nende koosmõju tingib tõenäoliselt sotsiaalsete rollide kinnistumise õpetamisprotsessi käigus. Järgmisele tasemele lubatakse vaid siis, kui oled eelmisel teinud kõik liigutused täpselt ettekirjutusi järgides. Sellest rajasõltuvusest kord kõrvale astunult pole kerge taas järjele saada, või veel vähem täiesti omanäolist haridusmudelit rakendada. Elukestvast õppest rääkimisest hoolimata suunab tänane haridussüsteem ühiskonna suure ressursi kitsasse ajavahemikku ja kindlasse struktuuri ning sellest väljapoole jäädes on võimalused napid.

Mida tähendab minu jaoks kool?

Meil on tänapäeval koolist üsna piiratud kujutlus, mis dikteerib meie suutlikkust näha võimalusi selle täiustamiseks. Kuna kool on teadaolevalt see, mis meid eile, täna ja tulevikus targaks tegi ja teeb, tõrgub «koolistatud meel» oma alalhoidlikkuses sellest kujutlusest kõrvale kaldumast. Totaalse institutsionaliseerituse üks tulemus on võimetus selle ette antud vormidest erinevaid võimalusi aduda. Miks peab koolipäev algama kell kaheksa ja sisustama ideaalis vaat et kogu päeva? Sest vanemad on (teistes asutustes) tööl ning lapsed ei tohi üksinda olla. Tähendab - isegi põhjendus pole pedagoogiline. Miks õpetaja ei saa pakkuda «rätsepaülikonda»? Sest klassis on 32 õpilast.

Alustuseks võib igaüks endalt küsida: mida tähendab minu jaoks täna kool? Levinud variant, maast ja mandrist sõltumata: äratuskell heliseb ja lapsed lähevad kindlal hommikusel ajal hulgakesi suurde majja, et ealiselt homogeenses rühmas täiskasvanu suunamisel vastu võtta, mida riiklikult kinnitatud plaan neile sel hetkel oluliseks peab. See ei pruugi olla isiklikult huvipakkuv ega kunagi elus vajalik. Ja see on täiskohaga töö. Nõnda öeldaksegi: koolis käimine on lapse töö. Päris tööst, mis on sõnastiku järgi vaimset või füüsilist pingutust eeldav tegevus, mille siht on endale elatusvahendeid luua, hoitakse lapsi reeglina eemal. See on vahetult seotud lapse üldise kontseptsiooniga, milles on oluline koht hierarhilistel suhetel – lapseks «tegemine» allutab nad täiskasvanutele, teeb neist sõltuvaks. Ilmekamatel juhtudel laiendavad ühiskonna kõige täiskasvanumad seda suhtumist teistele täiskasvanutelegi.

Õpetamis- või õppimisasutus?

Praktikana rakendub kooli kontseptsioon väga kitsas raamis ning selle servad hägustuvad ruttu värvilisse migreeniudusse, mis kiirgab oma nähtamatut valu tarkuse galaktika teistessegi osadesse. Nii nagu õpetajal klassiruumis on täna ikka veel reeglina tõe monopol, on kooli institutsioonil ühiskonnas monopol õpetamise ja õppimise keskkonnana. Ometigi kipub praktikas koolil olema «õppimisvastane toime», kuna selle fookus on sageli seatud õpetamisele, mitte õppimisele. Õppimine olevat õpetamise tulemus. Hoolimata igaühe kogemusest, et enamiku sellest, mida teame ja igapäevaselt praktiliselt rakendame, oleme omandanud väljaspool kooli, elame ikkagi illusioonis, et õppimine toimub just koolis ja õpetades. Millal toimub nihe, pärast mida indiviid iseseisva õppimisvõime minetab, on keeruline öelda. Kõndima näiteks pole kedagi vaja õpetada. Kui on olemas maapind (ja võib-olla kahel jalal kõndivad eeskujud,) juhtub see õpetamata. Ent kuidagi on juurdunud arusaam, et noored õpivad ja arenevad siis, kui sooritavad ülesandeid, mida suunavad ja hindavad täiskasvanud. Noorte isiklikele tegemistele kuluv aeg on justkui teisejärguline ja raisatud. Selle tulemusel puudub vaba mäng ja mänguline (loe: loomulik) aja, ruumi ja suhete konstrueerimine. Mäng, mille oluline roll laste arengus ei ole just viimaste aastate avastus (vt nt Peter Gray rmt "Vabadus õppida").

Ühiskonna vabastamine koolist (deschooling)

Kui vaatame senisest avaramalt kohta, mida (ja kuidas) kool meie elus täidab, saame võimaluse paigutada ümber kivikesi väga fundamentaalsetes ühiskonnakorralduslikes põhimõtetes. See tähendab indiviidi tasandilt algavat ühiskonna “alt üles” vabastamist institutsioonide soovimatust mõjust, mis hõlmab soovitusi ja valikuid ka eksisteeriva süsteemi «ülalt alla» ümberkujundamiseks.

Individuaalses plaanis tähendab koolitustamine (ingl k deschooling) ajavahemikku, mis hõlmab konkreetse inimese eluperioodi, mille jooksul tal pärast kooli kui institutsiooni rüpest lahkumist taastuvad loomulikud rütmid ja sisemine õpihuvi. Mõnikord öeldakse, et see võtab aega sama palju kui eelnevalt koolis veedeti. Keskealisena (näiteks tunnetades et ehk ei ole tavaline kool oma laste jaoks õigeim paik) on see periood ilmselt aastatepikkune. Koolitustamise laiem tähendus hõlmab aga koolistatud meelest erinevate tunnetusviiside arendamist ja praktilist rakendamist tänaste institutsioonide ümberkujundamisel, et viimaste kõrvalmõjud oleks väiksemad.

Õppida koduõppest

Pealesunnitud distantsõpe aitas paljudel peredel teha valiku jääda koduõppele. Seadusandlus määratleb seda seni peamiselt lahendusena, kus õppija või pere erivajadused välistavad tavapärase kooliskäimise. Õppija on seejuures registreeritud õpilaseks mõnda kooli, kes tema haridusalast progressi jälgib ning vajadusel toetab. Suuresti on vastutus õppimise eest lapsevanemal ning õppimine tähendab reeglina riikliku õppekava täitmist üsna sarnaste rütmide ja rutiinide alusel nagu koolis käivatel noortel. Näiteks võib tegemist olla tõsistel tervislikel põhjustel kujunenud olukorraga, kus lapsevanem püüab kodustes tingimustes realiseerida oma parima kujutluse sellest, kuidas kool välja nägema peaks.

Nn «radikaalne koduõpe» seab õppimise alguspunktiks noore enda huvi, millele väliseid suuniseid ette ei anta. See tähendab noorele eelkõige isiklikus vabaduses ja vastutuses - ning poeetilisemalt, elu usaldamises - teistsuguse tasakaalu pakkumist - nn isejuhitud õppimist. Ühe silmatorkavama aspektina tähendab see noore vabastamist koolis käimise kohustusest. Selle radikaalsusest annavad aimu nii varasemate kui tänase põlvkonna teekaaslaste reaktsioonid infole, et mitmed meie seitsmese pere liikmed juhivad oma haridust ise just sel moel. Ilmselgelt on vabaduse lipu kõrgel hoidmine ja selle nautimine tore kui oled täiskasvanu, ent liigne vabadus lastele (ja vanuritele) on ühiskonnaohtlik. «Kõik ei saa nii elada! Mõtle, mis siis juhtub! Kuidas nad päriselt elama hakkavad «nii nagu endal huvi on»?» on küsinud esiletõstetud praktiseerivad õpetaja-vanemmetoodikud. Ma ei oska vastata muud kui et kui noor soovib elada maal ja koos sõbrannaga loomi ja taimi kasvatada, siis küllap see toidab ära ja ehk pakub isegi kogukonnale väärtust. Kas selle vabaduse eeltingimus on aastakümme vangistust? Selgitada tuleb sedagi, et isejuhitud õppimine ei olegi kindlasti kõigile sobilik valik. Inimesi ja peresid on väga erinevaid ning on kena, kui valikus on vajadustele ja võimalustele vastavaid erinevaid haridusvorme, millest ükski ei ole dogmaatiliselt ainuõige.

Posthumanistlik pööre
Isikliku vabaduse suurendamise kõrval teine olulisem vajadus on posthumanistlike väärtuste juurutamine. «Ühiskonna inimvara ning riigi majanduse arengule» kaasaaitavate väärtuste kujundamise kõrvale või asemele on tarvis selliseid, mis toetavad teiste liikidega koos ning mitte enam nende arvelt elamist. See oleks üsna koperniklik nihe ilmavaates.  Mõistmine, et inimene ei ole loodusest eraldiseisev ühik ja tal pole kõrgemat või erilisemat positsiooni, on täna sedavõrd oluline, et nii mõnigi teine õppeaine või vormitäitmise kohustus võiks selle selgitamise arvelt oodata. Planeet kannab meeleldi inimesi, kes teavad, et nende voli pole kontroll looduse ega teiste inimeste üle. Koolistatud meel on seni seadustanud pigem looduse ja kultuuri dualistlikku vastandamist, sealjuures arusaama inimesest ja kultuurist kui millestki loodusest paremast ja ülemast. On mõistlik tasakaalustada seda teadmise ja tunnetusega, kuidas «loodus mitte ei ümbritse, vaid hõlmab meid» (Fred Jüssi).

Läheme radikaalseks, juureni välja

Mida siis see radikaalne koduõpe või isejuhitud õppimine tähendab? Kuidas see võimalik on? Mida tähendab suurem isiklik vastutus (ja vabadus) hariduses? Mis on vajalik selleks, et konkreetse noore koolitustamine ei oleks läbikukkumine? Kuidas saab haridussüsteemi laiemalt seda toetada?

Lihtne on öelda, et iga isejuhtiva õppija «juhtum» on erinev ja eriline - loogiline ju! Ent pole ka ületamatult keeruline kirjeldada läbivaid trende, millega kaasaminek isejuhtivat õppimist toetab. Nende rakendamine individuaalsel ning institutsionaalsel (kooli) tasandil on detailides erinev, ent põhimõtteis sama.

1.Vabadus valida sobiv aeg
Meil on mõistlikkust oodata, millal sülelapsed ise kõndima hakkavad. Ausalt oma igapäeva kõrvalt vaadates teame, et mõned tegevused ja teemad sobivad mõnikord paremini kui teisel korral. Ja et me oleme ise võimelised iga töö või aktiivsuse või mitteaktiivsuse jaoks endale sobivaima aja valima. See ei pruugi olla alati kuigi täpne (sellepärast on «tagantjärele tarkus» eraldi mõiste), aga suuremas plaanis toimib päris hästi. Loomulik individuaalne õppimisprotsess ei mahu lineaarsete õppekavapõhiste ühikute kaadervärki. Ei ole ju kuidagi loomulik, et 32 noort tunnevad neljapäeva hommikul kell 10.30 huvi näiteks võilille õppimise vastu ning et neil päriselt on sel momendil sisemise protsessi tulemusel saabunud tung teada saada, kuidas võilill teoreetiliselt kasvab. Õppimine toimub kõikjal ja kogu aeg. See ei toimu ainult koolimajas ja ette määratud õpiülesannete raames. Lihtsaim viis selle aktsepteerimiseks on huvihariduse tunnistamine väärilise asendusena üldhariduse temaatiliselt vastavatele osadele. Laiemas tähenduses tuleb mängu lapsevanemate ja kogukondade usaldamine oma noorte hariduslike huvide katmisel.

2.Vabadus valida sobiv sisu
Miks ei ole meie arvates kooli vääriline näiteks kassi keele õppimine või vestlus tammepuuga, varvastega vilistamine või taevasse vaatamine? Õppimine õppekava järgi õõnestab loomulikku õppeprotsessi ja loob kultuurilist sõltuvust institutsioonist – piiranguid mõelda kindlal ajal kindlas kohas kindlaid mõtteid. Isikliku huvi kõrvale kaldumine õppekavaga ettenähtust ja omalooming õppe sisu, vormi, koha ja aja osas ei vasta enamasti haridussüsteemi normidele ja võivad saada halvimal juhul karistatud. On meil objektiivne ülevaade normidest ja nende täitmise kontrollimisest koolis? Missugune see programm päris ausalt õigupoolest on? Kui ulatuslike siiretega see päriselt on? Siis on võimalik kaaluda, kuidas seda pinnast kobestada ja kultiveerida ning kuidas sellele pinnasele istutada ja seal toetada õppija enese huvist lähtuvaid, sellega häälestatult seatud eesmärke ja õpivajadusi.

3. Vabadus valida sobivad inimesed
Õppimine ei saa olla pealesurutud, aja ja inimressursi meelevallas toimuv üritus. Ivan Illich sihib ka tänapäeval aktuaalset hariduse nõrka kohta - süsteemis puudub võimalus õpetajat valida, tuleb leppida sellega, kes ette antakse. See välistab õppija sisemisest huvist ja valmisolekust lähtuva olukorra kui sellise tekkimise üleüldse - leppida tuleb inimesega, kes parajasti kohal on, valmistunud spetsiifilise teema õpetamiseks. Õpilase vabadus valida õpetaja (ingl k educational matchmaking), on haridusliku rätsepaülikonna üks alustaladest. Ideaalmaailmas võiks õpetajad mõista kõiki oma õpilasi, lugeda ja mõista nende omailma ja vastavalt sellele olulisi teemasid edastada, selekteerida, kuulata, märgata. Reaalsus on midagi muud. Õpetaja määratakse, noorel pole sõna öelda, keda ta enesele päriselt õpetajaks või ka kaasõppijateks soovib. See vähendab tõenäosust, et õppimine toimub teadmiste ja oskuste vabatahtliku vahetamise ja vastastikuse võrgustumise kaudu. Loomulik õppimine saab toimuda siis, kui õppijal on võimalik õpetajat valida ja oma õpiprotsessis võrdväärselt kaasa rääkida. See saab toimuda kogukondades, mis sisaldavad eluterveid elavaid eeskujusid - hõimu (kogukonna) toel ja vastutusel. Ehkki ootame, et iga põlvkond on eelmisest targem, ausam, ilusam, parem, ei saa noortele esitada kõrgemaid nõudmisi kui ise täiskasvanutena eeskujudeks kanda suudame. Oluline on seegi, et eksisteerib vabadus õpetada - et toetus on ka neil, kes soovivad midagi jagada, et nad kohtuksid nendega kes soovivad õppida. Õppimine saab toimuda siis, kui on küsimus. On vaja «giide», kes aitavad õppijale olulised küsimused sõnastada ja leida, kes neile vastuseid aitaks leida. Hariduse reformimisel on märksõnana olulise komponendina esinenud initsiatiivi ja vastutuse tagasiandmine õppijale. Enesejuhitud õpe on loosungina küll üleval, aga mida see täna praktikas tähendab? Kui ikkagi seda, et täidad ise etteantud ülesannet, siis sellele on võimalik alternatiive leida.

4. Majanduslik vabadus
Kõigil, kes soovivad midagi õppida, võiks olla ligipääs selleks vajalikele ressurssidele. Lihtne viis seda täna Eestis toetada on kodusõppijate samaväärne rahaline toetamine nagu see toimub tavakoolides. Ebavõrdne olukord, kus isejuhitud koduõpe on põhimõtteliselt seaduslikult võimalik, ent tuleb ellu viia «oma kulu ja kirjadega» väärib ümbervaatamist.

Isiklike huvide liigirikkus

Isikliku huvi, valmisoleku, vabaduse ja valiku põhimõtted on õppides kasvamise - orgaanilise hariduse - elementaarne osa. Täna tavapäraselt koolisüsteemis toimuv õpetamisprotsess on viidud äärmuseni tihedaks, selles puudub pausi- ja hingetõmbekultuur. Suur osa ajast kulub kellegi teise reeglite ja nõudmistega kohanemiseks, pidevaks tasemekontrolliks ja igasugustele formaalsustele. Haridusliku küpsuse kujunemise toetamiseks on oluline initsiatiivi ja vastutuse tagasiandmine õppijale. Kahtlemata ei ole isejuhitud õppimine sobilik ega vajalik igaühele. Eri tüüpide ja liikide vajadused ja võimalused on erinevad. Näiteks koduvuttidele sobib elada väga väikesel puuripinnal, millest avaramasse ruumi sattumine teeb nad ärevaks. Kindlasti on oma eelistused ka lammastel. Oluline on mitte asja eest, teist taga võimalusi lihtsalt piirata.

Haridusmaastikul on kogu aeg esinenud liigirikkust - ent oma ettenähtud piirides nagu mitmekesises hoolitsetud iluaias. Kas see maastik võiks toimida ka aednikuvabama keskkonnana? Meie ümber ja kõrval kõnnib täna pidevalt inimesi, kes siiralt usuvad, et näiteks metsa jaoks on kõige parem, kui inimene teda majandab ning ilma sellise toetava käeta läheb mets kuidagi hukka. Sarnasest tõekspidamisest hoitakse kümne küünega kinni ka haridusvälja eri tasanditel nii kodus, koolis kui riigiametites. Niiviisi keset selget päeva ei kujuta suur osa meist koolivaba elukorraldust kuidagi ette. Või kui, siis seostatakse seda kas aristokraatlike või asotsiaalsete eluvalikutega.