Viissada aastat tagasi - valgustusajastul - otsustasime, et me ei delegeeri oma probleemide lahendamist enam jumalale. Täna kaldume seda aga delegeerima masinatele, süvenemata, mis nende kapoti all toimub ja mis selle tagajärjel juhtub (nagu nt privaatsuse kadumine). Seetõttu küllastab meid ümbritsevat maailma küll tehnoloogia, mille mõte on peamiselt inimest võimestada, aga kõige rohkem võimestavad tehnoloogiad nende omanikke. Ja kõige vähem neid, kes on nende tehnoloogiate lõppkasutajad, ehkki see esmapilgul ei pruugi nii tunduda. Näiteks guugeldamine toob ju kogu maailma informatsiooni otsija sõrmeotstesse - aga peamiselt sellises järjekorras ja paigutuses, mis teenuse pakkujale kõige tulusam. Toimivas ärimudelis polekski midagi taunimisväärset, kui kogu “valdkonna” “parimaks praktikaks” poleks Shoshana Zuboffi sules elavalt kirjeldatud jälgimiskapitalism, mis käsitleb inimest (ja eelkõige inimese tähelepanu) majanduslikult rakendatava ressursi ja “toormena”. See on üsna samasugune inimese suhetes nii eraettevõtetega kui riigiga samasuguse digitaliseeruva masinavärgina, mis kipub inimest käsitlema mugavusjanuse tarbija, mitte e-kodanikuna.
§2. Me rakendame palju tehnoloogiaid, ent mitte tingimata parema maailma ehitamiseks.
Elame maailmas kus sellel kellel on kontroll andmete üle, on kontroll inimese üle. Peaksime olema tähelepanelikud, hoidumaks juurutamast tehnoloogiaid, mis mingil iganes kujul võimu koondavad või võimendavad - ükskõik kas inimeste või masinate kätte. Täna värvikaim näide on ilmselt “uueks internetiks” pürgiva metaversumi kontseptsioon, mille tehnoloogiad välistavad individuaalse autonoomia: sa võid küll valida ükskõik missuguse välimuse, aga nagu ütleb Tiernan Ray, you cannot even scratch your virtual nose without the permission of a program controlled completely by the company.
§3. Inimene on selles kujunenud individuaalselt alavastutavaks.
Et interneti algusaegadel jäeti sellele personaalne identiteedikiht lisamata ning et meil praegu puuduvad intellektuaalsed, tunnetuslikud ja tehnilised võimed oma digitaalse maailma haldamiseks, haldavad (või ka “karjatavad”) sõna otseses mõttes meie digitaalseid minasid lapsepõlvemälestustest erinevad elektrikarjused. The individual is mainly (perceived as) a user in the digital service(s), rather than an autonomous agent and a stakeholder. The basic needs and rights of an individual are not fairly/fully served in the digital domain. Muuhulgas ei toimi demokraatia: digiplatvormide UX ei ole demokraatlik valik. Sest demokraatia hõlmab ka vastutuse kandmist ka üksikisiku tasandil, aga tänane trend on mugavus.
§4. Digisfääri kriisi pidurdamine peab olema mõistlik, mitte ludiitlik.
Digisfääris toimuvat illustreerib meile juba tuttavam keskkonnakriisi-analoogia, kus samamoodi püütakse ülemäära innukalt ning riske kaalumata rakendatud tehnoloogiate taltsutamiseks ja haldamiseks rakendada üha järgmiseid tehnoloogiaid. Mida enam toetame tehnoloogilist maailmakäsitlust, seda rohkem tunduvad probleemiks olevat inimesed ja lahenduseks tehnoloogiad, on irooniliselt öelnud ameerika meediateoreetik Douglas Rushkoff. Asjade kontrolli alla saamiseks tundub tervemõistuslikum - nagu füüsilise keskkonna sfääris, nii ka digitaalses - kaaluda, missuguseid samme saaksime tagasi võtta. Kristlik tehnoloogiakäsitleja Andy Crouch hoiatab, et tehnoloogia seisneb alati kompromissides ning tänane maailm pakub meile üha enam “supervõimeid” kinkivaid lahendusi informeerimata, millest nende võimete omandamiseks loobuma peame. Et tehnoloogiad, mida sageli kasutame toetaksid meie inimlikku loomust, peaksid need oma toimimispõhimõttelt sarnanema rohkem jalgrattale kui lennukile või raketile, eeldama oluliselt aktiivsemat osalust ja pingutust. See annaks ühtlasi mingisugusegi turvatunde toimetulekuks võimalikus stsenaariumis, milles kogu tänasesse lõbusalt arutusse totaalse digiühiskonna ülesehitusse sekkub ootamatu päikesetorm, mis kogu valmisnikerdatud peene infrastruktuuri hetkega kasutuskõlbmatuks muudab. Digiühiskond on meie planeedi asukoha tõttu oma olemuselt efemeerne ning me vajame kindlustunnet asjade toimimise osas ka siis, kui digivärki ei ole või kui see ei tööta (lühemat ja ka pikemat aega). Vajame kindlustunnet, et tehnoloogiline tugi ei röövi meilt oskuseid ilma selleta toimetulekuks.
§5. Peame uurima, mida inimene teadvustab digisfääris vastutusena.
Inimene peab digikeskkondasid paremini mõistma, et neis oma autonoomia säilitada ning suunata nende kujunemist endale sobivas suunas. Õnneks on üha enam juttu digikeskkondades inimeste kaitsmisest. Kuna need on nii ohtlikuks muutunud. Me võime ja peame inimest seal tõesti kaitsma. Aga see ei saa toimuda inimest passiivseks kaitsealuseks jättes. Ta peab mõistma, mis toimub, mille nimel mäng käib. Kaitse ei saa olla nähtamatu, see peab olema nähtav, teadvustatud ja mõistetav. On vajalik, et hakkame üksikisikutena rohkem mõistma, kuidas meid ümbritsevad tehnoloogiad ning neil põhinevad teenused ja ärimudelid toimivad ja missugust ühiskonda nende toel ehitame. Peame aktsepteerima, et digital domain vajab frictionit, sest praegu see on inimese jaoks liiga kaldu convenience poole - niipalju lausa, et see ei ole enam eetiline (dark patterns). Autonoomia peab olema võimalik ja lausa toetatud. Selleks on vaja aru saada, kuidas praegust digisfääri õigupoolest tunnetame, mõistame ja mõtestame. Et seeläbi toetada, et inimesed tehnoloogiatest paremini aru saavad ning et tehnoloogilised masinavärgid ehitataks inimese arusaamisvõimekusega arvestavalt. Et sellest saaks sündida end taasloov arenguring, mis toetab esmajärjekorras inimese vajadusi. Täna aktuaalsete teemade hulgas on palju juttu explainable AI-st, aga see tundub veidi lootusetu idealism maailmas kus enamikul inimestest pole 20 aastat tekkinud küsimust, miks me sotsiaalmeedias just neid asju näeme mida näeme.
§6. Vajame tunnetusliku pädevuse kujunemist digikeskkondades.
Selleks, et autot juhtida või püssi lasta, on vaja mingi koolitus läbida. Mõnel maal, räägitakse, on koolitus kohustuslik ka enne seda, kui abiellud ja järglasi saad. Kuna meie ühiskond on tehnoloogiast nii jube küllastunud, on vaja läbi mõelda, missuguseid sellekohaseid pädevusi (competencies) me vajame. Ja need pole sedavõrd intellektuaalsed pädevused kui tunnetuslikud. Meil on tarvis mõtestada neid ootamatult vajalikke tunnetuslikke kategooriaid, mis seostuvad tehnoloogilise maailma adekvaatse tunnetamisega, nii et me saaksime seal adekvaatsete tegelastena toimetada ja teiste isikutega õiglastel alustel suhelda. Et mitte oma agentsust ja/või autonoomiat kaotada neis väga tõhusates tehnoloogilistes süsteemides, millele me oma reaalsust praegu aktiivselt ehitame. Suurte globaalsete tehnoloogiliste rakenduste ehitamise initsiatiiv on täna eelkõige institutsioonide käes, kellel on selleks vahendid, ent olulisemana ka tunnetuslik pädevus, st arusaamine mida ja mis eesmärgil ehitada ja tööle panna. Seepärast on nende tuumas reeglina ärihuvi, mis tihti dikteerib rohkem kui mõistlik on. Ka siis, kui nende loojaks on riik. Inimese jaoks jäävad digisfääri põhimõisted ja tunnetuslikud kategooriad - näiteks andmetöötlus, andmekogu, andmesubjekt - abstraktseks, kuna need on sisustatud institutsionaalsest vaatenurgast lähtuvalt. Meil on vaja luua inimesele võimalused suhestumaks digisfääri fundamentaalsete ühikute ja selle olemusega ning kujundamaks uued, inimesest lähtuvad tunnetuslikud kategooriad.
§7. Hüpotees: Isikuandmed ja nende kasutamise kokkulepped on fundamentaalne tunnetuslik kategooria.
Eelkirjeldatud probleemkohtade tasakaalustamiseks ning inimesele digisfääris ja seeläbi maailmas individuaalse toimetuleku tagamiseks peab inimene olema teadlikum ja autonoomsem osapool neis toimingutes, mis hõlmavad tema andmeid - andmepõhistes suhetes. Me vajame tehnilist ja intellektuaalset võimekust, et inimene saab aru, missugune andmetöötlus toimub ja et kas see sobib talle või ei sobi. Sel juhul on tal vajadusel võimalik sekkuda ja andmete töötlemine katkestada. Üksikisiku selline suurem teadlikkus ja tarkus ei tule kuidagi jumaliku kvantpuudutusena, vaid selleks on vaja tööriistu arendada. Praegu pole meil isegi terava servaga kivi, millega seda jama kuidagi söödavaks nüsida, millega suvalises digitaalses keskkonnas toime peame tulema. Olukorra mõistmiseks tuleb analüüsida inimkesksust, mis on digikeskkondade kujundamise kontekstis juba mõnda aega oluline märksõna, mille tähendus seostub kõige konkreetsemalt inimese staatuse või rolliga neis keskkondades. Kui kaugele tänased n-ö “inimkesksed lahendused” meid viivad selles mõttes, et inimene tunnetab, mõistab ja mõtestab kõnealust inimkeskselt lahendatud tehnoloogiat selle sisu ja vormi mõttes adekvaatselt?
§8. Digiühiskonna kokkulepe ning seda jõustav tehnoloogiline kontseptsioon.
Kui inimesi huvitab, siis tuleb tõstatada ühiskonnas ja ühiskondades diskussioon meie digitaalse tunnetuse, digitaalse kognitsiooni, digitaalse intelligentsuse tähenduse, sisu ja kogemise teemadel. Selle diskussiooni eesmärk oleks digiühiskonna kokkuleppe - väärtuste kogum, millele inimesed aga ka organisatsioonid (antud ühiskonnas) kokku leppides ühiselt alla kirjutavad. Näiteks et kui toimub isikuandmete töötlemine, siis see on mõlema poole jaoks samaväärselt läbipaistev ja arusaadav sellisel kujul, et inimene saab aru, millele ta alla kirjutab ning oskab vastu võtta infot selle kohta, kuidas kokkulepet realiseeritud on (st kuidas missuguseid andmeid töödeldud on). Näiteks et kui tekib huvide konflikt, siis on (ees)õigus nõrgemal osapoolel ehk üksikisikul. Vajadusel saab lepe olla personaliseeritud, vastata isiklikele võimetele - näiteks tänaste 90-aastaste jaoks peab lepe ja seda jõustav tehnoloogia olema tunduvalt lihtsam kui 20-aastaste jaoks. Seal kus võimalik, eksisteerib selle - mitmedimensionaalse - väärtuste kogumi piirialadel ka tehnoloogia või tehnoloogiate kiht (tehnoloogiline kontseptsioon), mis kokkulepet inimestele adekvaatselt hoomatavate dimensioonide kaudu järgida ja kontrollida võimaldab.