ARUSAAMISE JA HUVI PUUDUS

Me ei saa aru, mis toimub tehnoloogiapõhise maailma “kapoti all”. Isegi kui tunnemegi nutitelefonis või arvutis tegutsedes instinktiivselt, et midagi on nihu, on digitaalne hügieen meie jaoks tunnetuslikult ja praktilise väärtusena ikka veel hoomamatum mõiste kui näiteks finantshügieen. Mitte et meil praktikas isegi lihtsalt hügieeni ja näiteks tervisliku toitumisega asjad kuidagi eeskujulikult oleksid, aga Sööbik ja Pisik on juba mitmetele magusasõprade põlvkondadele palju tuntumad ja arusaadavamad tegelased kui näiteks veebiküpsised. Veidral kombel on juhtunud nii, et tehnoloogia ümbritseb meid igast küljest ning hõivab meie meeli niisugusel määral, et selle toimimispõhimõtetega enese kurssi viimine on tunnetuslikult praktiliselt võimatu. Maailma suurim (ilmselt korduste arvult) vale olevat erinevate kasutustingimuste lõpus väitele I have read and agree to the terms and conditions jaatava vastuse andmine. See on see, mida meilt oodatakse ja pole vaja teada.

INFORMATSIOONI JA VÕIMU ASÜMMEETRIA

Meie roll on yes vajutada, kasutada meile antud teenuseid ilma küsimusi esitamata. Heal juhul saame valitava tehnoloogia üle hääletada jalgadega — kui tundub ebausaldusväärne, siis ei kasuta. Halvemal — ja tavapärasemal — juhul polegi midagi valida. Sest tehnoloogiate arendamise valikud tehakse üle üksikisiku peade. Otsuste tegemine on kaldu nende huvide poole, kes juba olemasolevas süsteemis omavad rohkem infot ja seeläbi võimu - riigiinstitutsioonid ja (era)organisatsioonid. Esimesed lähtuvad formaalselt mandaadist (demokraatiate puhul), ent kalduvad sellegipoolest eriti tehnoloogiate rakendamisel süsteemi vajadusi (nt optimeerimine, automatiseerimine) üksikisiku omadele eelistama. Teised kalduvad üha enam ise oma “seaduseid” tegema ning eraviisiliste regulaatoritena oma kasutajate õiguste üle otsustama (nt teenuste ehitamine ebaõiglaselt/nõusolekuta kogutud andmetele). Informatsiooni ja võimu asümmeetria silmnähtavaim väljendumiskoht on jälgimisühiskond — kui (tead et) sind kogu aeg jälgitakse, on keeruline end tõeliselt vabalt tunda.

KONTROLLI PUUDUMINE OMA DIGITAALSE IDENTITEEDI JA VALIKUTE ÜLE

Sõltumata, kuivõrd informeeritud sellest ise oleme — mida rohkem teavad sinu kohta teised, seda kergem on sinu käitumist suunata. Veidral kombel ei pea see info alati isegi tõene olema. Tänast digitaalsfääri iseloomustab inimese vaatenurgast samaaegselt see, et meil puudub seal nii ühtne identiteet kui ka privaatsus (nt võimalus täitsa anonüümseks jääda). Interneti loomisel ei tehtud sellele universaalset identiteedikihti — erinevatest kohtadest sisenedes oled iga kord tõenäoliselt veidi erinev isik. Meie identiteete ja käitumist kontrollivad (suur)ettevõtted ja teised institutsioonid, kes samas omavad meie kohta vaid osalist infot. Tavalisel päeval on raske isegi öelda, kumb variant on halvem — kas see kui brauseri taga keerlev masinavärk sind liiga hästi tunneb või see, kui ta seda just piisavalt hästi ei tee. Sellega, kui me tehnoloogiaid kasutades end päris iseendana ei tunne, kaasnevad igasugused järgmised probleemid, mille tuum on ühelt poolt vaba valiku ning teisalt isikliku vastutuse puudumine. Missugused on selle tagajärjed meie endi ja meie digitaalse elukeskkona tervisele, saab analoogia abil tuletada mõju põhjal mida põhjustame oma füüsilisele keskkonnale.

PIME TEHNOLOOGIAUSK

Kui meie valikud ei suuna tehnoloogia arengut, suunab tehnoloogia areng meie valikuid. Juba mõnda aega on tehnoloogia paljude jaoks omandanud uue päästva religiooni oreooli. Tehnoloogiat käsitletakse võluvitsana, reaalsus taandatakse (olemasolevatele) andmetele (datafication). Selle trendi oluline taustsüsteem on laiapõhjalise (humanitaarse) hariduse kahanemine, mille tagajärg on tegutsemise prioriteetide lühiajalisus ning oskamatus arvestada pikaajaliste ja ennustamatute kõrvalmõjudega. Teenuste ja tehnoloogiate (ja seeläbi tarbijate) prioriteedid on sageli kaldu lühiajaliste lahenduste ja halvemal juhul lühiajaliste vajaduste rahuldamise poole. Iga keerukas lahendus toob uued, astme võrra keerukamad probleemid ning loob seeläbi süsteemi haprust. Tehnoloogia avardab inimese võimekust, ent pahatihti tähendab see meie vigade ja nõrkuste võimendamist. Kui tehistaipu treenivad teatud maailmavaateliste eelistustega inimesed, võimendab see oma õpetajate kalduvusi. Jubedad asjad tõmbavad rohkem tähelepanu kui positiivsed ja konstruktiivsed, mistõttu sotsiaalmeedia pigem kallutab kasutajat tajuma maailma äärmuslikuma kohana.

Kokkuvõtlikult saab tõdeda midagi triviaalset — me ise oleme nii probleemi tuum kui lahendus. Tehnoloogia teeb inimese võimsamaks — võimendades muuhulgas nii iga üksikisiku kui ühiskondade nõrkuseid. Mida võimsamad tehnoloogiad meie igapäevaelu nii indiviidi kui ühiskonna tasandil toetavad, seda ulatuslikumad tagajärjed on igaühe isikliku huvi, kontrolli ja vastutuse puudumisel.