Droonivaade keskajale

Hoiatatakse, et eriolukorras tehtud ümberkorraldused ei viiks meid püsivalt ebademokraatlikku kohta. Sest kriis loob võimaluse neile, kes on alati suurema järelvalve poolt. Teisalt räägitakse, et peame ikkagi valmistuma tulevikuks, kus sarnased eriolukorrad on pigem reegel kui erand. Kolmandaks märgitakse, et kriis ei loo uusi trende, vaid eelkõige süvendab juba olemasolevaid.

Tänase ja iga järgmise epideemia erinevus eelmistest on see, et ehkki viirusekandjaid on vähe, kanname kõik kindlasti jälgimisseadet. See on ka kriisis võimendatud trendide võtmetegur. Eriolukorras on tänu sellele jälitusmeetodite kasutust laiendanud nii autoritaarsed kui demokraatlikud riigid. Järjekindlalt jätkub ka eraviisiline jälitus- ja sekkumistegevus heade tööpükside ja jumestuskreemi pakkumistega kõigis kanaleis.

Võitlus inimese parima sõbra rolli nimel

Andmekaitseasutused on üle maailma leevendanud reegleid, mis määravad kuidas meie andmeid nakkuse vaoshoidmiseks kasutada võib. Pandeemia ajal privaatsuse pärast muretsemine olevat nagu põleva maja keldris hallitusetõrje tegemine ning jälgimisprogramme nõudsid isegi veebiprivaatsuse eestkõnelejad.

Ka meil sai riik eriolukorras laiemad õigused riiklikes andmekogudes olevat töödelda ja jagada, sh uutel eesmärkidel. Ent sellegipoolest pole suudetud viiruse levikust arusaamist kiirendada ning tõhusaid vastumeetmeid kujundada. Meie globaalset olukorda iseloomustavad näilisest infoküllusest hoolimata hoopis sügav ebakindlus ja ärevus. Oskame me olemasolevat infot üldse kasutada? On info ikka see, mida päriselt vajame? Epideemia ei ole tehnoloogiline probleem. Ent selle kulgedes hakkasid meilgi infoühiskonna paksu meigi alt paistma tegelikkuse hõredad exceli tabelid.

Riigi kasutuses andmetest jääb operatiivseks analüütikaks väheks. Sügavam “probleem” on selles, et riigil pole otsest ligipääsu näiteks eraettevõtetesse kogunevate Eesti inimeste isikustatud asukohaandmetele. Irooniliselt juhtus, et suurettevõtteid siiani kodanike privaatsuse mitteaustamises süüdistanud riigid — näiteks Prantsusmaa — soovisid nüüd ise inimeste eraellu tungida. See oli kena võimalus esimestele kodanike kaitsjatena esineda. Praegu püüavadki paljud riigid — sh Eesti — ehitada oma kontaktituvastusäppe Google ja Apple võimekusele toetuva avaliku protokolli baasil. See talletab bluetoothi vahendusel kogutud info omavahel lähikontaktis olnud telefonide (=inimeste) kohta ilma kasutajaid ning nende asukohta määramata.

Need toimivad mittetoimivad lahendused

Me lepime riigivõimu äärmuslike meetmete — näiteks kihutava sõiduki sundpeatamisega -, sest oleme kaitstud võimu väärkasutamise eest tavaolukorras. Digiilmas meil praegu niisugust kaitset ei ole. Vastupidi — tehnoloogiaettevõtetel on olnud vabadus meie tähelepanu püüdes ning tegemisi jälgides kogutud infot igal võimalikul moel ära kasutada. Selle õigustuseks on tehnoloogia arengut kirjeldatud mingisuguse vältimatu evolutsioonilise protsessina, mille reguleerimiseks seadused ja demokraatia olevat liiga aeglased.

Reeglina on tehnoloogiad siiski lihtsalt nutikate leidurite nägu, kelle jaoks praegune “toimiva lahenduse mudel” hõlmab inimeste kohta info kogumist, et rühmiti nende käitumist ennustada ja neid erinevalt koheldes ennustatud käitumise realiseerumine tagada. See on loomulikult ideaalne “teenuspakett”, mida riikgi täna nakkuse leviku piiramiseks vajab. Tõele au andes ei loobuks me eraettevõtete kogutud infot riigiga jagades ühestki vabadusest, mida me juba ammu mõnda tasuta taskulambi-äppi alla laadides mugavuse altarile poleks ohverdanud.

Miks siis mitte rakendada neid olemasolevaid, kõigile tasuta “tähelepanu infrastruktuure” rahvatervise huvides? Sellepärast, et neid pole ehitatud eriolukorras elude päästmiseks, vaid inimeste kasutamiseks toormaterjalina, mis teenib ettevõtete tõeliste klientide — reklaamiostjate — huve. Neid tuleks kohelda radioaktiivsetena ning eeldada, et iga viirusejälitamistehnoloogiat ootab varem või hiljem väärkasutamine.

Lahing taevas

Võitlus inimese kaitsmiseks käib suuresti kõrgel meie peade kohal. Riigi kohustus olevatki meid endi teadmatuse või rumaluse eest kaitsta. Teiste tervistkahjustavate käitumiste puhul — nagu alkoholitarbimine, suitsetamine, kihutamine jne — käib see maksustamise või trahvimise kaudu.

Koroonaviiruse eriolukord on kõnekas ja igaüht isiklikult puudutav õpikujuhtum privaatsusest ja isiklikust vastutusest. Privaatsust riivavate teenuste eest on hoiatatud juba ammu, ent tõeliselt suured probleemid on õnneks ikka juhtunud kusagil mujal. Eriolukorras kummitav riigi- või suurettevõtete-poolse järelvalve kahtlus on praegu igaühe igapäevane probleem. See aitab meil isiklikumalt kui varem tunnetada jälgimisühiskonnas kontrolli ja vastutuse käest andmise ohtusid ja võimalusi. Missuguseid muutuseid soovime süvendada?

Nagu usub Yuval Noah Harari, pole hirmutamine ainus võimalus inimesi mõistlikult käitum suunataa. “Motiveeritud ja hästiinformeeritud elanikkond on tavaliselt palju efektiivsem ja võimsam kui politseiriigi ignorantne elanikkond,” väidab Harari. Keskenduda tuleks teaduse, avaliku võimu ja meedia suhtes usalduse taastamisele ning rakendada uuenevat tehnoloogiat eelkõige kodanike võimestamiseks. Meie andmed peavad meie endi kätes soodustama teadlikumaid isiklikke valikuid, teadvustama meie ja teiste tervisele kasulikke ja kahjulikke tegevusi ja harjumusi.

Valgus kusagil tunnelis

Jah, vajame rohkem järelvalvet, rohkem jälgimist, rohkem tähelepanu. Ent kellele enda jälgimine usaldada, pelgamata, et selle kõrval- või peamise tulemusena müüakse meile saia, saapaid või ideoloogiat, mida muidu kassidki ei ostaks? Miks üldse peaksime vastutuse enda käitumise tagajärgede eest kellelegi teisele andma? Jah, me vajame jälgimisühiskonda. Meil on vaja iseendid jälgida. Usaldada see kellelegi teisele on jabur või siis vähemalt alandav. Miks me seda siis ei tee?

Ka kriisis pragmaatilisi otsuseid teinud IT-minister Kaimar Karu tõdeb, et kontaktjälgimise äpi vabatahtlik kasutamine on vähetõenäoline, ning tõhusamalt annab soovitud tulemuse ikkagi andmete jõuga kogumine. Lahenduse pragmaatikale pole palju ette heita, küll aga juhib see tähelepanu põhiprobleemile — inimene ei võta ise vastutust. Eriolukorras selle ebamugava kurvi sirgeks “lõikamine” on mõistetav, ent pikemas perspektiivis pole isikliku vastutuse tõusule inimlikku alternatiivi. Sest seesama koroonaäpi põhiprobleem kehtib ka keskkonna-, toitumis-, finantskäitumises, peresuhtluses jne. Sellega tegelemine peaks olema uue haridusstrateegia 2035 tuumaks, millele Tiiu Kuurme ette heidab: “Ühiskonna liikmelt soovitakse paindlikkust ja kohanemisvõimet, ent mitte eetilist vastutust selle ees, milliseid muutusi ta ise esile kutsub.” Koroonakriis on meie kõigi ebameeldiv, ent pakiline järeleaitamistund.