Vajadus oma käitumist varsti radikaalselt muuta, et kohaneda majandusmudelite muutustega, mis kohanevad keskkonnamuutustega, mille põhjused… noh, on kirjas meie rumala nooruse (tarbimis)päevikutes. Et olla vajalike muutuste eeskuju, mitte ohver, peavad tädi Maali ja tema lapselaps täna meie e-riigis nõudma institutsioone, mis sunnivad vaatama mida ja mispärast tarbime ning nende valikute soovitud ja soovimatuid tagajärgi. See aitab meil vastutustundlikumalt — andmepõhiselt — tegutseda nii täna kui siis kui kohanemisega tõeliseks andmiseks läheb.

Oma hiljutises algoritmide ohvriks langemisest hoiatavas EPL arvamusloos tegin muuhulgas ettepaneku, et sarnaselt tuludeklaratsioonile võiks hakata koostama inimeste isiklike andmete auditit, kust nad saavad mõtestatud ülevaate aasta jooksul nende kohta talletatud andmetest. See mõte läheb allpool natuke edasi.

Olukord sunnib, staatus kohustab

Nii tore et möödunud jõulude ajal jagati palju üleskutset vähem tarbida. See on suur kannapööre maailmas, kus vaid põlvkond tagasi saime ülesande just võimalikult palju tarbides majandust kasvatada. Meid on ootamatult (ma ju hoidsin silmi kõvasti kinni!) tabanud vastutus koduplaneedi ellujäämise eest. Usutavasti on keskkonnakaalutlustel paljude mugavustoodete ja -teenuste saatus mitte hinnatõus, vaid ärakeelamine. Ootan väga, et ühekordse plastiku keelamisele järgneks Hiina lõhnakuuskede tellimise piiramine, nagu tervemõistuslikumad postitöötajad kaude soovitavad.

Muutunud maailm nõuab igaühelt kohanemist, mis saab toimuma nii käsukorras kui isikliku teadliku valikuna. Heather Grabbe kirjutab detsembrikuises “Diplomaatias” paeluvalt kuidas saame ühiskonna tasandil kliimamuutusega kohanemiseks rakendada Ida-Euroopa 30 aasta taguse sotsialistlikust kapitalistlikku ühiskonnamudelisse ülemineku õppetunde.

Et ümberkorralduste vajadust sisuliselt mõista, on arukas kohe praegu rohkem huvi tunda, mida ja kuidas ka üksikisikuna tarbime. Oma andmete üle mõtisklemine tundub selleks ehk masside jaoks keerukas tee. Ent võib-olla asi polegi nii hull, kui e-riik loob näiteks võimaluse tuludeklaratsiooni müütilise 30 sekundi järel paar minutit ka oma tarbimisandmeid ja nende konteksti vaadata? Rangelt soovitusliku, ent otseselt veel käitumise muutmist nõudmata aitaks see mõista eesootavaid ümberkorraldusi, võrrelda tänaseid valikuid jätkusuutlikuma mudeli omadega. Võib-olla pakendada see algatus lausa rahvusliku uhkuse ja innovatsiooni rüüsse ning argumenteerida, et kui kodanike tarbimisvalikuid ei aita andmepõhiselt korrastada e-Eesti, teeb seda mõni teine riik? Riigid peaksid hakkama aktivistideks, kirjutab Martin Luiga. Eestil on eeldused hakata viljelema aktivismi oma tarbimis-, aga miks mitte ka poliitiliste valikute — tagajärgedele objektiivselt otsa vaatamises.

Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi

Mida on siis tarvis, et meie tarbimisandmed aitaksid oma valikute tagajärgedest ja alternatiividest teadlikumad olla? Esimene vastus on kinnisvaraarendajalik: “Asukoht, asukoht, asukoht.” Et oma andmeid paremini mõtestada, on tarvis, et need oleks õiges kohas — võrreldavate andmete kontekstis. See on põhjus, miks lahendust otsides just riigi poole vaadata. Ühelt poolt on riigil olemas infrastruktuur, millega on liidestunud ka paljud eraettevõtted, mis hõlbustab oma andmete ülevaatust. Teisalt saaks statistikaameti roll meie andmete mõtestamises olla oluliselt vahetum. On strateegiline valik, kas teha kodanike tänane elu proaktiivsete/nähtamatute teenustega mugavamaks või pühendada sama ressurss suhteliselt ebaseksikate lahenduste loomisele, mis valmistavad kodanikke teadlikumaks, targemaks ja vastutustundlikumaks tulevikuks. Kumma teenuse pakkumises turutõrge on?

Täna on meil hulk võimalusi oma andmetega tutvuda, ent puudu on just kontekstist, mis neid suuremas pildis näha ja mõista aitaks. Veebruari oodatuim kiirkohting (oma ametlike tulude ja kuludega) toimub e-maksuametis. Poliitiline reaalsus on pannud meid uurima infot pensionikeskuses. Patsiendiportaali kogunevad riikliku tervishoiuteenuse krüptilised andmeid jätkavad arstide loetamatu käekirja traditsiooni. Andmeid selle kohta, kuidas meie andmeid kasutab riik, näeme andmejälgijaga. Need annavad hägusalt aimu, mida teab meie kohta riik, ent iseendi kohta me võrdlusmomendi puudumise tõttu uut teada ei saa. Mis oleks kui saaksime oma sissetulekute, pensionivarude, tervise jm andmeid näha sobiva võrdlusgrupi kontekstis, koos tulevikuprognoosidega?

Pankade juba mõnda aega pakutud rahapäeviku-laadsed lahendused piirduvad — õnneks! — vaid elektroonsetes kanalites tehtud maksetega, mis omakorda sisaldavad sageli tasumist väga erinevate kaupade eest. Kauplustest e-keskkondades võimaldavad tagantjärele oma ostude vaatamist — ent mitte analüüsi — näiteks Partnerkaart ja Prisma Konto. Viimasele ei laiene emafirma, Soome S-grupi eeskuju, kes näitab iga ostukorvi ökoloogilist jalajälge. See aitaks analüüsida, kui palju suurem on näiteks meie tarbitud loomsete saaduste keskkonnamõju võrreldes taimsetega ning annaks infot tarbitud toidu transpordi ja pakendamise kohta.

Vastutustundlike tarbijatena vajame mõistlike valikute tegemiseks palju rohkem infot kui telekast jooksev reklaam. Näiteks kirjeldab Helen Puistaja rõivatööstuse otseste ja kaudsete mõjude foonil, kuidas saame oma kehvas suusailmas säästa vett seal, kus selle nappe varusid jagatakse kodutarbimise ja globaalse tootmise vahel. Kõhutunne ütleb, et iga rõivatüki kohta selle tootmist kirjeldava info teadmisest jääb oma valikute muutmiseks väheks. Esimene põhjus on see, et tagajärjed jäävad ikka veel meist kaugele, teiseks aga on info episoodiline. Kas see oleks mõjusam, kui kogu oma aastase tarbimisinfo ühekorraga läbi peaksime vaatama?

Oleme kodanikud ja omanikud, mitte vaid tarbijad

Igaühe vastutuse mõistmiseks oma ninaesisest suuremas plaanis on oluline üle lugeda Aro Velmeti 2015. aasta eristus e-kodanike ja e-tarbijate vahel. Tarbijatena suhtleme ja suhestume oma teenusepakkujatesse (sh riiki) eelkõige individuaalselt — igaüks (etteantud lahenduste raames) oma pakilise vajaduse rahuldamise huvides. Kodanikena aga arutleme kollektiivselt ja püüame ideaalis kõiki huvigruppe arvestavaid läbipaistvaid kompromisse teha. See eeldab — ideaalis — et arutlejad ja otsustajad on informeeritud vähemalt ses osas mis neid endid puudutab.

Oma andmetele tähelepanu pööramine peab ideaalis käima käsikäes selle hoomamisega, kuidas neid kasutatakse, mis oleks suur samm edasi läbipaistva ühiskonnakorralduse mõttes. Saab loota, et sarnaselt eksootilise meditsiinilise diagnoosiga patsiendile, kes ajanappuses arsti kõrval ise kogu interneti läbi loeb, tõstab kodaniku tähelepanu oma andmete suhtes ka ühistes huvides kasutatud andmete ja nende abil tehtud otsuste kvaliteeti.

(Miks on tähtis et me seda just nüüd teeme kui) KÕIK ON TEGELT SUHT LOOTUSETU

Jah, andmed pole võluvits. Alati ei ole vaja andmeid, et õigeid otsuseid teha. Näiteks ei tohiks andmetest jääda näiteks sellisesse sõltuvusse, et me ei suudaks ise — ilma tehisintellekti ja andmemudeli abita — kurgileiba valmistada (ja süüa). Aga iseenda ja ümbritseva ühiskonna kohta peame elulisi näitajaid teadma. Maailm on muutunud keerukamaks, seotumaks ja kiiremaks ja kuni see kestab, vajame adekvaatse vastutustunde arenguks andmeid. Või siis hästi head intuitsiooni. Riigilt ja teistelt teenusepakkujatelt saame nõuda andmeid.

Jah, täna tuleb eeldada, et vähemalt esiotsa oleme sunnitud kohanema eluks eraettevõtete ja poliitiliste valikute dikteeritud maailmas. Seal näikse sageli eeldatavat, et helgesse tulevikku jõudmiseks piisab mugavatest teenustest. Vastutus nende toimimise ja ühis/keskkondlike kõrvaltoimete eest on hajutatud kuhugi investorite ning seadusandjate vahelisse eepilisse diskursusesse. Ent kui meile ei sobi kohaneda nende kahe poolt väljamõeldud “lahenduste” näoliseks, tärkab kodaniku(ühiskonna)s vastutus. Selle pinnalt saab kujuneda harjumus oma erinevate tarbimisvalikute laiemaid tagamaid detailsemalt uurida. Tuleb meeles pidada, et ühiskondlik elu tähendabki pidevat arutelu ja ühiste väärtuste otsimist, milles tark ei torma. See ei tähenda tehnoloogilistest lahendustest hoidumist, vaid jälgimist, mis põhimõtetest lähtudes neid kujundatakse.

Jah, juba kasutuselevõetud lahenduste muutmine on keeruline, teab pea iga suitsetamisest või sotsiaalmeediast loobuda püüdnu. Oma andmete vastu suurema huvi tundmine põrkab täna vastu olemasolevate süsteemide võimetust inimese (kodaniku/kliendi) sellist huvi teenida. Seda ei ole oluliselt muutnud ka poolteist aastat uut Euroopa andmekaitse üldmäärust, kuna reaalne “andmesubjektide” poolne nõudlus on madal. Ent aeg ja asjaolud annavad võimalused ning ka sunnivad peale vajaduse oma tarbimise- ja teisi andmeid analüüsida, et sellele oskusele toetuda siis, kui on aeg äärmuslikult kohaneda. Sest nii tavaliste kui e-kodanike ja -tarbijatena oleme alati ka vastutavad omanikud. Kas siis riigi või planeedi.

Meeldetuletus

Üks ettevõtja on kord öelnud et eesti film on nagu oma sitt — ikka vaatad. See analoogia võiks täna olla veel kohasem meie igasugustes digitaalsetes toimingutes tekkivate andmete puhul. Sest tulevikus hakkamasaamiseks vajalikke teadmisi meie tarbimisharjumuste kohta ammutab neist rohkemgi. Ka tädi Maali — kes ise enam niipalju ei tarbigi — saab olla lihtne eeskuju. Armas eesti rahvas! Piilume oma potti, enne kui müstiline internetivoog väärt kraami — ja meid ühes sellega — oma peadpööritavas tarbimist õhutavas keerises kaasa viib!