Me elame üha enam digi-ilmas, aga vahendid mida seal kasutame on nagu “Norsemeni” sarja viikingipealiku Jarl Vargi käeproteesid: lusikas ühe ja “tavalisest sõrmedest ainult veidi jäigemad” rehapulgad teise käe asemel ei aita meil tegelikult korralikult ei kassipoegasid tõsta ega suppi süüa. Süütul sõpradega veebis suhtlemisel on igasuguseid ühiskonda kahjustavaid kõrvalmõjusid ja tagajärgi mullifiltritest valimiste mõjutamise kaudu radikaliseerumiseni ja sealt edasi.

Miks me oleme nii abitud? Põhjuseid on palju. Esiteks — miljon aastat kujunenud palja ahvi aju ja tilluke kogukonnamudel ei oska tänaste infotehnoloogiliste võimalustega arvestada. Teiseks ongi suure osa tehnoloogiaarenduse eesmärk ikka veel inimese elu mugavaks tegemine — s.o. mõtlemisest ja vastutusest vabastamine. Kolmandaks ei rutta tehnoloogiaga tuunitud kapitalismi mudel minetama kalduvust käsitleda kõiki ressursse (nt inimese tähelepanu) aktsionäride huvide teenimiseks vabalt ekspluateeritava ressursina.

Mulje jätmiseks, nagu liiguksime kõigis kolmes trendis vastupidisel suunal, lõi Facebook hiljuti teenuse Off-Facebook-Activity. See annab võimaluse näha ning korrigeerida, missugust teavet Facebook kogub sinu kohta siis, kui sa parasjagu sotsiaalmeediat ei sirvi. Sisuliselt ei muuda see kahjuks eriti midagi. Kuni loodame, et digiilma turvalisuse ja positiivse mõju eest vastutab keegi teine, on Facebookil kerge oma kuvandit privaatsussarnaste toodetega rohepesta. Mis nende taga (edasi) toimub, saame vaid oletada.

Ma ei saand üldse arugi, et Facebook jälgib minu käitumist!

Paljud veebilehed kasutavad Facebooki träkkereid, mis koguvad ja edastavad oma külastajate kohta infot. Nii saab seda sinu sotsiaalmeedia profiiliga seostada ja pakkuda kindlaid “sulle olulisi” reklaame. See on ka üks põhjus, miks meile saab n-ö “tasuta teenust” pakkuda — platvormi ülalpidamise eest hoolitsevad meie tähelepanu ostjad. Loodetavasti saamegi sellisest tehingust näiteks hea soovituse. Ent kena, kui meil on rohkem aimu et me üldse sellise tehingu osapooleks — või teguriks — sattusime. Kindel? Küsimus kõigile, kes juba ammu lugemise katkestasid — miks see värk meile tegelikult üldse kordagi ei lähe?

Olen lihtne inimene

Kõik oli lihtne kuni olime ahvid — kui mõni karja liige hakkas segast panema ja kogukonna habrast sotsiaalset kudet lõhkuma, ajasime korrarikkuja ära metsa. Tänane digikeskkond on sageli disainitud andma kasutajale eelkõige positiivset tagasisidet, et teda kauem teenuses hoida. Vastutus selle võimalike negatiivsete ja/või pikaajaliste “kõrvalmõjude” eest üksikisiku või kogukonna tasandil on delegeeritud kuhugi mujale — ettevõtete ja regulaatorite abstraktsesse arutellu. Meieni jõuab see “vastutus” kohustusena vajutada veebis liikudes “OK”, millega me ei märgi mitte arusaamist vaid impulssi — mis iganes! — edasi liikuda.

Relax, dude!

Kui me mingil põhjusel vaikeseadena pakutud arusaamatusega ei lepi, võime nüüd endaga seotud andmeliiklusest ülevaate saada Off-Facebook Activity lehekülje kaudu. Näiteks minu kohta annavad Facebookile infot 350 äppi ja lehekülge. Mis infot? Näiteks Mailchimpiga — mida kasutan oma uudiskirja levitamiseks — ütleb Facebook mul olevat toimunud 103 andmeinteraktsiooni. Ent lingi “Download Activity Details” abil “kõiki” oma andmed alla laadides saan Mailchimpi kohta vaid rea “1. dets 2019 11:20” — 103 andmeinteraktsioonist jagab Facebook minuga vaid kuupäeva ja kellaaega, mil esmakordselt Facebooki abil Mailchimpi logisin.

Võimalustesse süvenedes lubab nupp “Manage Your Off-Facebook Activity” kohandada individuaalsetelt rakendustelt ja lehtedelt info laekumist, “Clear History” kogu oma andmeliikluse ajaloo kustutada, “Manage Future Activity” reguleerida tulevikus toimuvat. Nii palju erinevaid “tegevuskeskuse” nuppe võib küll kontrolli tunde tekitada. Ent oot — mida võiks tähendada Facebooki hoiatus, et ka kõigi nende liigutuste tegemisel saavad nad tegelikult minu kohta andmeid edasi — ehkki neid ei seostata minu kontoga, vaid kasutatakse “mõõte- ja parendustöödeks”? Ajalugu on õpetanud, et see võib tähendada kõike, mida parasjagu tarvis on. Miks? Sest et ärimudel.

Sest et ärimudel

Paljud meie isiklikele andmetele toetuvad teenused püüavad kasutajale tekitada kontrolli tunnet, sest lõpuni kontrollida pole toimuvat võimalik. Jah, kõigi inimeste lähedaseima sõbra Facebooki missioon on tõesti “ehitada kogukondi ja maailma ühendada”. Ent see ei tähenda, et meie oleme Facebooki head sõbrad. Ei, oleme Facebooki jaoks tootmisvahend ärimudelis, kus meie ülesanne on päris klientide (ettevõtted, organisatsioonid) reklaami vaatamine. Tõhusamaks reklaamiks on tarvis üha paremini oma kasutajaid tunda. Muide, Facebook arendab ka mõtete lugemise seadet. Kõlab lahedalt, sealhulgas võimalus et peame oma hiljutistele mõtetele ligipääsu samuti Facebooki käest taotlema. Arvestagem aga, et päringu vastuseks võib olla, et mõtteid oli küll 103, ent väljavõte näitab ainult mõtlemise alguskellaaega.

Mis saaks olla teisiti?

Usaldus, mida kogeme väikses, intiimses ringis, toetab autentsust, mina ise olemist. See on väga vajalik tunne, ütlevad psühholoogid. Sotsiaalmeedia sellisena nagu seda täna kogeme, teeb meie suhtluse umbisikuliseks. Meil puudub adekvaatne evolutsiooniline mehhanism oma käitumise reguleerimiseks suurtel platvormidel kus püüame pidevalt arvestada oma tuhande “sõbra” ja nende “sõprade” võimaliku tähelepanuga. Seda püüavad normaliseerida mikrovõrgustikud, kuhu mahub vaid väike seltskond — näiteks 12 inimest. Nende võrgustike lubadus on kolmandatele osapooltele kasutajate andmeid mitte müüa ning selle asemel teenus lihtsalt tasuliseks teha. Saab olema huvitav näha, kuidas see pärast kahte tasuta sotsiaalmeedia aastakümmet inimestele peale läheb. Olukord on tõsine, ent kas inimesed hoolivad oma privaatsusest piisavalt, et tasuta teenuse kinnisideest lahti lasta? Võib-olla süvenevad hoopis trendid internetis virtuaalseid privaatvõrke või privaatsust austavaid veebilehitsejaid kasutades oma jälgi peita või siis oma käitumise ennustamise raskendamiseks aeg-ajalt tahtlikult ebanormaalselt käituda?

Edasiviiv umbusk

Me kasutame täna massiliselt teenuseid, mille toimimisest me tegelikult tuhkagi ei tea. Erinevatel põhjustel (kui kriisi nimi on näiteks Cambridge Analytica või FaceApp või ClearView), aimame vilksamisi, missugused on nende teenuste laiemad eesmärgid, meetodid, tulubaas ja tagajärjed. Need ei ole meeldivad märkamised, ning kuulen üha sagemini, kuidas teadlikkus privaatsusriskidest paneb inimesi oma käitumist muutma moel, mida nad veel aasta tagasi oleks ülemääraseks pidanud. Ebamugav on tõdeda, et tõenäoline väljapääs tähendab suuremat isiklikku teadlikkust ja vastutust. Need arenevad praegu intensiivselt, sest meie tunnetus oma andmete ja digitaalse mina suhtes muutub üha isiklikumaks. Facebooki katse pseudo-kontrolli tunnet tekitada pigem süvendab umbusku selle suhtes, mis toimub “kapoti all” ning õnneks suurendab vajadust rohkem teada saada.