Kõikjal - loodan, et liialdan - on ilmingud üha suuremast kontrollist, vabaduste piiramisest, jõu kasutamisest eesmärkide saavutamiseks, mida paljud ei soovi ega vaja. Ka siin, meil, minul, oma õnne sees elada suhtelises vabaduses paljust sellest, mille sees inimesed siinsamas minu kõrval vangis istuvad, on osad vabadused muutumas näiliseks. Minul on õnn selle üle mõtiskleda suhtelisest turvalisusest, kus mu elu ei ole ohus ei lühikeses ega pikas perspektiivis. Annaks taevas, et ma ei hakkaks seda enda erakordset seisundit ja sellest tingitud vaatenurgapiiranguid pidama millekski selliseks, mis lubab mul hakata eeldama, nagu mõistaksin teiste isiklikke olukordi ja viise nende sees toimetamiseks ja toimetulemiseks.

Ent küllap - võib-olla - see paneb mingis mõttes kohustuse vabadusest üldisemas ja kõiki puudutavas tähenduses mõtelda ja kõneleda. Kasvõi ainult iseendale ääremärkustena. Sest sisemisele vabadusele oleme kõige suuremaks ohuks meie ise. Meie enda valikud on, kui vaba saab olla meid ümbritsev maailm. Ma ei pea otseselt silmas liikumis-, rääkimis- ja hingamispiiranguid, vaid pigem vastupidi - seda, kui iseenesestmõistetavatena neid aktsepteerime. Kas märkame peatuda ja küsida, kellele/millele ja mille vastu oma vabaduse ära anname?