Haridussüsteem, tervishoiusüsteem, toidukaubandussüsteem, valitsemis- ja kommunikatsioonisüsteemid (nii riigi- kui erasektoris) jne on suurte ampsudega vabastanud inimese isiklikust vastutusest tunnetada ja mõelda: mida õigupoolest tähendab minu jaoks tarkus, tervis, toit, suhted jne.

Tõde on neis kategooriates vastutavate institutsioonide tasandil ära otsustatud ning süsteemiks kujundatud, millest välja on võimalik jääda vaid kas suurte kuludega või sootuks mitte. Näiteks õppekava ja kooli "vorm" kui selline - põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §23 lõige (4) ütleb: "Koduõpet vanema soovil korraldab ja rahastab vanem". Sest vaikimisi on "kool" maja, kus kindlas vanuses noored peavad kindlal kellaajal huvi tundma, mida kindel täiskasvanu neile kindlal teemal jagama on määratud. Tervishoiusüsteemist pole täna võimalik pääseda isegi peale makstes, seda viib kaubanduskeskustes ellu politsei.

Tänastes tingimustes on isikliku vabaduse kaotamine institutsioonidele eriti selgelt tajutav. Valdav enamus "valib" istuda ja astuda nii, nagu institutsioonid ette näevad. Väljaõpe on tulemuslik.

Kuidas selline reaalsus meid teenib? Milleks me seda vajame? Mis on maailmas paremini, kui meie vastutus piirdub mingi kitsa ülesandega tõenäoliselt mõnes neistsamadest institutsioonidest - ning kus meid asja mõttekuses kahtlemise korral võib vabalt asendada järgmine inimene? Ja mis on halvemini? Mis tänu sellisele asjade seisule saab minna paremaks? Ja mis saab minna halvemaks?

Disclaimer. Ma ei arva, et tänastel institutsioonidel oleks agentsus või tahe ses mõttes nagu seda inimese tasandil ette kujutame. Need on lihtsalt kunstlikud, mehhanistlikud lahendused, mis elavaid süsteeme toetada püüdes põhjustavad soovimatuid kõrvalmõjusid paremal ja vasakul. Mida mastaapsem lahendus, seda kaugemal otsustajad reaalsusest selle paljususes ning seda jätkusuutmatumad on otsused reaalsuse osas (ehkki võivad edukalt teenida institutsiooni enda eksistentsi).